Lo-fi sündis 20. sajandi teises pooles, kui amatöörmuusikud hakkasid muusikategemist katsetama. Varem polnud kvaliteetne tehnika kõigile kättesaadav, seega kõlasid paljud laulud väga rabedalt ning mitte väga puhtalt võrreldes tänapäevaga helikvaliteediga. Artistid salvestasid muusikat stuudio asemel enda kodus. Näiteks Johnny Ace’i laulu “My Song” (“Minu laul”) nimetas kaasautor David Mattis “15 minuti tööks”. See on kirjutatud ja salvestatud raadiojaamas ning seda kuulates on kerge aru saada, et tööga oli kiirustatud ja seetõttu on ka salvestuse kvaliteet halb. Sellest hoolimata jõudis “My Song” 1952. aastal Billboardi R&B edetabeli tippu.
Aja möödudes paranes tehnika ja selle kättesaadavus, kuid just lo-fi muusikas home-made ehk kodus tehtud stiil jäi alles. Kunstlikult üritatakse saavutada töötlemata ja justkui kohapeal improviseeritud muusika kõla. Lo-fi tekitab inimestes nostalgia tundeid, mis tuleneb muusika halvast kvaliteedist ning sellepärast see inimestele meeldibki. Aina rohkem populaarsust on lo-fi kogunud 21. sajandil, kus muusika on high-tech ehk kõrge kvaliteediga, kuid lo-fi omapära toob tagasi vanamoelise ehk vintage’i meeleolu.
