Lo-fi definitsioon arenes 1970. ja 2000. aastate vahel (low-fi enne 1990-ndaid). Enne 1990. aastaid ei olnud kriitikute seas peaaegu mingit tunnustust lo-fi ebaperfektsuste vastu, kuid see muutus pärast romantiseerimist kodus salvestatud ja DIY-muusikas.
Lo-fi muusika on esteetiline muusika žanr, mis kasutab halvema kvaliteediga heli, et matkida vanaaegset muusikat. Muusikas on kuulda helidefekte, kuna varem salvestasid lo-fi artistid rahaliste piirangute tõttu vanade või kehvemate salvestusseadmetega. See annab muusikale iseloomuliku autentsuse, mis sarnaneb halvema kvaliteediga demodele, illegaalselt müüdud / alla laaditud või välitingimustes salvestatud muusikaga. Tänapäeval üritatakse meelega saavutada vanaaegset õhkkonda ning selle tulemuseks on iseloomulik melanhoolne kõla.